Osho käest küsiti: Millised on põhilised asjad, mis teevad naise õnnelikuks? “Naise õnnelikuks tegemiseks on vaja kahte asja: esiteks, laske tal arvata, et ta saab oma tahtmist. Teiseks, las ta saabki.”

Mees ja naine. Mõlemal on vastutus. Vastutus enda eest ja vastutus teineteisega suhtlemise ees. Osho jaoks on suhe midagi staatilist, tegelikult ei ole suhe muud kui kahe inimese omavaheline suhtlemine. Suhte nimetamine suhtlemiseks annab koosrändamisele palju rohkem dünaamilisust.

Kui suudad ennast õnnelikuks muuta, suudad Sa rõõmu pakkuda ka enda partnerile. Kui Sa iseendast aru ei saa, tunned ennast närviliselt ja ärevalt. Kui Sul on paha tuju, on esimene inimene, kes Sinu tunded rahena kaela saab, Sinu partner. Lähedased inimesed suudavad teha meile kõige rohkem haiget, sest nad seisavad meile kõige lähemal. Nad suudavad pakkuda ka kõige rohkem rõõmu. Rõõmu koosolemist ning koostegutsemisest.

Kas igavene armastus on olemas? Kuidas armastada nii, et Sa armastad igavesti? Armastus on lihtne. Selles pole midagi keerulist. Sa lihtsalt armastad. Paljud kardavad armumise tunde kaotamist. Mida kardad, seda võimendad. Kardad, et armumine kaob, siis kaobki. Pideva armumistunde säilitamise põhikomponendid on loomingulisus ning spontaansus.

Kuidas vaadata kedagi, keda Sa oled juba aastaid vaadanud, uue pilguga? On tore, kui inimesed leiavad peale paarkümmend aastat kestnud kooselu midagi, mis neid partneri juures endiselt erutab või mis neid partnerit imetlema paneb. See ongi oskus. Näha iga hetke kui uut. Iga hetke kui kordumatut. Teha midagi uut. Pühendada aega teineteisele. (Gunnar Aarma õpetuse kohaselt on igapäevasel teineteise kallistamisel imeline võlujõud. Sestap kallistage oma partnerit nii tihti kui võimalik ja nii palju kui vaja.)

Kas inimesele on üldse omane pikaaegse partneriga koostoimine? Gunnar Aarma on selle kohta öelnud, et kui vaadata tänapäeva abiellumise ning lahutamise statistikat (keskmine abielu kestab 4 aastat) ning tema, kes elas oma naisega koos üle kuuekümne aasta, oleks pidanud statistika kohaselt 15 korda naist vahetama?!

Mida rohkem inimesega aega koos veedad ning ennast talle avad, seda kodusemaks ta muutub. Tõeline intiimsus ongi emotsionaalne: enda varajaste lapsepõlve mälestuste, soovide, unelmate, haiget saamiste, rõõmude, murede, hirmude, kurbuse jagamine.

Gunnar Aarma meelest kuulub 60% suhte vastutusest naistele ning 40% meestele. Naist nähakse kui emotsionaalset tuge, meest kui ratsionaalset. Kui suhe ei õnnestu, süüdistab naine meest. Aga kui 10% rohkem vastutust on naise õlgadel, milles ta siis meest süüdistab? Emotsionaalse aluspinna annab suhtele naine.

Naiselik energia on passiivne energia ja naine on iidetest aegadest seotud palvetamisega. Nii nagu Penelope ootas Odysseust koju ega kaotanud lootust, nii loodab iga naine, et ta suudab meest muuta, ent sellest kõik hädad alguse saavadki. Mehed armastavad naisi siiramalt. Nad ei oota nii palju. Naistele meeldib aga korraldada ja sättida, eriti mis puudutab pidustusi ja valget kleiti.

Mingil hetkel tõuseb kõikides naistes esile maailmamuutja. Nad kangesti tahavad muuta oma meest. Aga see ei toimi. Nad proovivad veel ja veel. Aga tõeline mees ei paindu nagu akrobaat. Mees muutub siis, kui mees tahab ja see ei oma mingisugust seost soorolliga. Iga inimene muutub siis, kui teisiti enam ei oska või ei saa. Naine peaks võtma meest suhtesse astudes sellisena, nagu ta on, mitte hauduma plaane selle kohta, kuidas meest endale sobivaks kohandada.

Ometi armuvad naised meestesse, kes suudavad neid vallutada, sest naistele meeldib võim. Võim aga on seotud mehelikkusega. Kuigi tänapäeval on suhtes piirid hägustunud, meeldib ikkagi naistele mõelda, et esimese sammu võiks teha mees.

Mehelik ja naiselik energia peaksid käima käsikäes. Naine tõmbab ligi. Mees astub ligi. Naiselik energia on passiivne, mehelik on aktiivne tegutseja. See on nagu tants. Mees on juhtija, naine järgija. Pikalt õnnelikus kooselus olnud paarid teavad, kuidas tantsuplats särama lüüa.